Nordic & Baltic Young Artist Award

Sel nädalal avas Dokfoto Keskuses uksed Silvia Pärmanni fotonäitus „Riigid, mida pole olemas”, mille kaudu saab näitusekülaline heita pilgu inimeste argipäeva vabariikides, mis on vabad ja riigid vaid nime poolest. Fotograaf on argihetki tabanud kokku 11 paigas - nii Eestiga kunagi ühte saatust jaganud Abhaasia, Mägi-Karabahh ja Tšetšeenia kui ka palju eksootilisemalt kõlavad Somaalimaa ja Lääne-Sahara ning puhkuserõõme tõotav Põhja-Küpros.

„Huvi tunnustamata riikide, riigita rahvaste  ja ebamäärase staatusega kohtade vastu tekkis mul 2012. aasta suvel Kosovos, mis oli ennast neli aastat varem iseseisvaks kuulutanud Serbiast. Serblasi see kõik muidugi ei vaimustanud – nad olid Kosovo territooriumit kontrollinud 12. sajandist alates,” räägib Silvia Pärmann. „Tekkis küsimus, et kust tuli neil see julgus ja veendumus, et oma riigi rajamine õnnestub. Aga samas viis see reis mõtted suhteliselt hiljutise Eesti iseseisvumise juurde ja küsimuseni, et milline oleks meie maailm olnud siis, kui oma iseseisvusele tunnustuse saamine oleks kujunenud sama raskeks.”

Teekond nendele küsimusele vastust otsides viis Silvia Pärmanni nii paikadesse, mis eemalt vaadates tundusid väga selge ja tugeva identiteediga, nii nemad ise, et nende iseseisvumispüüete puudumine tekitas lihtsalt hämmingut, kui ka kohtadesse, kus piiril seisvast sildist „vabariik” mitte mingisugust sisulist tähtsust polnud. Viis ka kohtadesse, kus iseseisvuse väljakuulutamine oli kohalike meelest kõikidest halbadest variantidest lihtsalt kõige vähem halb – ja viis kohtadesse, mis käitusid rohkem demokraatliku riigina kui paljud täiesti tunnustatud riigid.

Näituse kuraator Kristel Lauri jaoks on Silvia lisaks suurepärasele fotograafile inspireeriv ja söekas naine kes julgeb ka isiklikke piire kombata. „Ei ole ju tavapärane, et noor naine reisib üksinda „riikides”, mida enamasti saadab soovitus mitte külastada.” ütleb Kristel ja jätkab:

Näitusel välja pandud fotolooming esitab ka publikule väljakutse sundides vaatajat oma mugavustsoonist välja astuma ja kohtuma enda või oma maailma piiride ja piiratusega.

Lisaks rikastavad autori tööd ning näituse saatetekstid meie teadmisi maailmast väljaspool Euroopat ja tunnustatud riikide äärejooni – Silvia Pärmanni dokumentaalfotod teevad maailma suuremaks.” sõnab kuraator.

„Ma lähtusin oma otsingul rohkem mingil hetkel tekkinud vabaduse virvendusest nende „vabariikide” kohal; teistega omaenda kodus kokku elama määratud rahva kirjeldamatust üksildustundest ja nii võimatuna tunduvast iseolemise ja -otsustamise vabadusest, et seda unistust keegi juba tükk aega sõnadessegi panna polnud julgenud; kui sellest, kas riik on iseseisvuse ka päriselt välja kuulutanud,” selgitab Pärmann piirkondade valikut, mille elu ta näituse jaoks dokumenteeris.

Fotograaf Silvia Pärmann külalisele oma reisimuljeid jagamas